Enesetunne kõigub nagu Kuu taevas

Nii nagu Kuu taevas kasvab ja kahaneb, muutub ka meie enesetunne. Me ei pea kogu aeg särama, tegutsema ja tugevad olema. Vahel on kõige olulisem märgata, kuhu energia kaob, ning lubada endal taastuda.

Tänane jalutuskäigu mõtisklus kadus mul ära. See, mida ma nüüd kirjutan, on juba teist korda läbi mõeldud mõte. Mõnikord ongi nii, et esimene mõte läheb nagu udu kaugusesse ja siis mõtled, kas teda üldse oli või ei olnud.

Samas jääb temast midagi alles, mitte täpne sõnastus, vaid tunne. Tunne ei anna rahu ja siis tulebki tagasi tulla just selle tunde, mitte sõnade juurde.

Olen viimasel ajal mõelnud väsimuse ja närvilisuse peale. Kumb tuleb enne? Kas ma olen kõigepealt väsinud ja muutun sellepärast närviliseks või olen ma enne sisemiselt pinges, ärritunud ja rahutu ning sellest väsin ära?

Kui väsimus ei ole ainult kehas

Väsimust on mitut sorti. On füüsiline väsimus, mis tuleb pärast tööd, liikumist, koristamist või millegi käega katsutava tegemist. Sellest on lihtne aru saada. Keha on pingutanud ja tahab puhata. Siis võib aidata uni, soe toit, rahulik õhtu või see, et lihtsalt istud ja ei tee mõnda aega mitte midagi.

Aga on ka teistsugune väsimus. See, kui pea on väsinud, silmad on vaatamisest ja kõrvad kuulamisest väsinud. Mitte ainult keha ei taha vaikust, vaid kogu sisemine maailm tahab hetkeks tule kustutada ja pimeduses passida.

Sellisest väsimusest välja tulemine võib olla keerulisem, sest seda ei saa alati ühe ööunega korda. Me võtame päeva jooksul vastu sõnu, hääli, pilke, ootusi, teiste inimeste meeleolusid, uudiseid, ekraane, kohustusi ja ka kõike seda, mida keegi otse välja ei ütle, aga mis ikkagi õhus on.

Siin tulebki minu jaoks mängu Kuu.

Kuu ei ole taevas kogu aeg ühesugune

Astroloogias räägib Kuu meie sisemaailmast, enesetundest, harjumustest, vajadustest, kehast ja turvatundest. Kuu ei näita ainult seda, kas meil on hea või halb tuju. Ta näitab, kuidas me elu vastu võtame, kuidas me reageerime, kuidas me suudame taastuda ja kuidas oskame end ise hoida.

Kuu kasvab, saab täis, hakkab kahanema ja jõuab lõpuks vanakuu aega, kus tema valgus on peaaegu nähtamatu.

Kas Kuu on siis kadunud?

Ei ole. Ta lihtsalt ei näita end samal viisil.

See on minu jaoks väga ilus õpetus.

Ka inimene ei saa kogu aeg olla täiskuu. Me ei saa kogu aeg särada, anda, vastata, seletada, luua, teenida, suhelda ja kõigile kättesaadav olla.

Vahel oleme kasvavas ajas, kus jõudu tuleb juurde. Mõtted liiguvad, ideed tärkavad, tahe ärkab ja keha on energiat täis.

Vahel oleme täiskuu ajas, kus kõik on nähtaval, emotsioonid tõusevad pinnale ja elu oleks nagu korraga suurema valguse käes.

Siis jõuamegi kaduvasse aega. Energia hakkab taanduma. Keha vajab puhkust, meel tahab vähem müra ja hing tahab tühjust.

Kuhu minu energia läks?

Kui oleme väsinud, närvilised või sisemiselt justkui kuivaks jäänud, siis võib esimene soov olla otsida põhjust väljast. Keegi ütles midagi. Keegi ei vastanud õigesti. Keegi ei märganud. Ilm on kehv, päev on imelik ja üleüldse on kõik asjad kuidagi viltu.

Muidugi võivadki välised asjad meid mõjutada. Me ei ela klaaskupli all.

Aga vahel tasub ikkagi korraks peatuda ja küsida:

Kuhu minu energia läks?

Kui Kuu taevas kahaneb, ei hakka ta kelleltki valgust laenama. Ta liigub oma rütmis edasi. Ka meie võiksime õppida mitte jääma ainult välise peale lootma. Mitte ootama, et keegi teine tooks meile rahu, selguse, rõõmu või tegutsemisjõu tagasi.

Mõnikord tuleb energia tagasi siis, kui me lõpetame selle laiali jagamise.

Mõnikord tõstab energiat mitte uus tegevus, vaid ühe vana pinge maha panemine. Mõnikord aitab mitte rohkem pingutamine, vaid oma sisemise Kuu märkamine: ma olen praegu kahanemise ajas, ma ei pea endalt nõudma täiskuu sära.

Kui inimene hakkab närvuma

Kirjanikuna meeldib mulle sõnadega mängida ja ma hakkasin mängima sõnaga “närviline”.

Närv. Närvid.

Ja sealt liikus mõte sõnani “närbuma”.

Tavaliselt ütleme närbumise kohta seda, et taim närbub. Taim on saanud liiga vähe vett, valgust või hoolt. Aga kas inimene ei või samuti närbuda? Kas inimene ei või sisemiselt kuivaks jääda, kui ta on kaua pinges, ilma puhkuseta, ilma pehmuseta?

Nii tekkis mu peas sõna “närvuma”, nagu närvidest närbuma.

See ei ole tavaline sõna, aga mõte on selge. Inimene võib vahel sisemiselt närvuda, kui ta on liiga kaua üksi oma pingete, kohustuste ja tajudega.

Kui inimene hakkab närvuma, ei tähenda see, et temaga oleks midagi valesti. Vahel tähendab see lihtsalt seda, et tema sisemine Kuu küsib tähelepanu.

Vähi aeg ja Kuu kutse

Kui Päike liigub Vähi märki, tõuseb Kuu teema eriti tugevalt esile. Vähk on Kuu kodu ja sellepärast räägib Vähi aeg sageli turvatundest, kodust, kehast, mälestustest, hoolitsemisest ja sisemisest pehmusest.

See ei tähenda, et peaksime kogu aeg kodus teki all olema. Pigem kutsub see aeg märkama, mis meid päriselt taastab.

Kuu ei tee meid nõrgaks. Kuu näitab, kus me oleme vastuvõtlikud.

Ja vastuvõtlikkus ei ole puudus. See on osa elus olemisest.

Omas rütmis tagasi valguse juurde

Piisab sellest, et me märkame.

Ära sunni end särama siis, kui valgus on kaduvas ajas. Ära oota ainult väljastpoolt uut jõudu, vaid mõtle. Kuhu mu energia läks ja kuidas ma saan rõõmu enda juurde tagasi tuua?

Mõnikord on vastus väga lihtne. Klaas vett, jalutuskäik, vaikus, meditatsioon, varasem magamaminek ja üks aus lause iseendale. Usu mind, nii hakkabki sisemine valgus tasapisi tagasi tulema.

Mitte korraga ja kindlasti mitte käsu peale, vaid omas rütmis nagu Kuu taevas.